Testosteroonilaks - Joel Jansi ülevaade Cannon Filmsi jõujuurikatest

CANNONI JÕUJUURIKAD

Olid ajad, mil iga paari nädala tagant võis küla kultuurimajas või kooli aulas suurel ekraanil kohata nn ühemehearmee alamžanri action-filmi. Ning eelkõige torkasid nende hulgas silma Cannon Filmsi tööd. Kirjeldame põgusalt, kes olid need Cannoni filmides ülesastunud mehed, kelle puhul piisas vaid ainult nimest, et saal rahvast pungi koguda.

Charles Bronson on üks vanemaid (sünd 1921), karismaatilisemaid ja auväärsemaid raudmehi ning kahjuks on tema järgnevast loetelust ainsana ka siit ilmast lahkunud (2003). Igale märulisõbrale on ilmselt kõige paremini Bronsoni nimi meelde jäänud viieosalisest „Death Wishi“ (1974–1994) sarjast, kus ta kehastab kompromissitut kättemaksjat, kel pole elus midagi kaotada. Filmistaar oli Bronson aga juba 1960ndatel, mängides paljudes põnevikes, vesternides ja sõjafilmides. Huvitavatest faktidest tasub mainida veel seda, et Bronsoni isa oli Leedus sündinud tatarlane ja lapsena oli Bronson sedavõrd vaene, et pidi kord kuueaastaselt oma vanema õe kleidis kooli minema. Märulikangelase rolli harjutas ta aga juba maailmasõjas pommituslennuki laskurina, teenides haavata saamise järel välja Purple Hearti autasu.

Chuck Norris (1940) on Bronsoni kõrval teine vana kooli mees, kes sai tuntuks küll juba 1970ndate lõpus, ent sisuliselt on tegu puhtalt 1980ndate märulistaariga. Meie vaatajale ilmselt tuttav kõige rohkem telesarjast „Walker, Texase korravalvur“. Lühikest aega – enne Stallone’i ja Schwarzeneggeri saabumist – võis Norris lugeda end action-žanris lausa esinumbriks. Oma anekdootlikult ülikarmi mehe maine on ta peamiselt saanud aga Cannoni filmidest „Invasion U.S.A“ (1985), „The Delta Force“ (1986) ja HÕFFil näidatav legendaarne „Missing in Action“ (1984), mis tõi hiljem veelgi jaburamad kaks järge. Need filmid läksid „Death Wishi“ lugudest veel kordades pöörasemaks ja ühtlasi ka lõbusamateks, kindlustades sellega mehe internetimeemi positsiooni.

Dolph Lundgren on Norrisest ja Bronsonist palju noorem (sündinud 1957) ja ka suuremat kasvu Rootsist pärinev mehemürakas, kes tuntud ilmselt ka selle nüansi tõttu, et tegu on ilmselt ühe kõige harituma märulikangelasega. Hoolimata ülikoolikraadidest ei paista ta samas head ajuvaba meelelahutust põlgavat. Tasub näiteks mainida kas või teost nimega „Masters of Universe“ (1987) või siis tema läbimurderolli filmis „Rocky IV“ aastal 1985, kus ta mängis võitmatut robotit meenutavat vene poksijat Ivan Dragot.

Jean-Claude Van Damme (pärisnimega Jean-Claude Camille François Van Varenberg) on sündinud 1960. aastal Belgias ning on Lundgreni põlvkonda kuuluv ja kasvult väiksem, kuid see-eest märksa painduvam näitleja. Enne võitluskunstide õppimist tegeles ta päris tõsiselt balletiga ja sai väidetavalt oma esimese filmirolligi nii, et produtsendiga lõuna lõpetuseks tegi mehe pea kohal roundhouse kick’i. Seega pole imestada, kui mõned ta kickbox’i-löögid tunduvad sobivat pigem balletilavale kui löömingusse. Tuntuimad Cannonis toodetud filmid „Cyborg“ (1989), „Kickboxer“ (1989) ja „Bloodsport“ (1988). Viimast näidatakse muuseas ka HÕFFil ja see väärib märkimist kui film, mis film tõi Van Dammele kaela kohtuasja seoses võitluskunstimeistriga, keda ta seal portreteeris.

Sylvester Stallone on ka üks märuližanrile asendamatu autor, kes töötanud end päris põhjast ülesse, sest alustas näitlejatööd sõna otseses mõttes pornofilmidest, saavutas kuulsuse Rocky ja Rambo filmidega ning jõudnud nüüd juba ka ise lavastajatoolil istuda. Niivõrd ambitsioonikale inimesele jäi ilmselgelt Cannon Films ruttu kitsaks ning saanud „Cobra“-filmiga maha, jätkas võitlust Arnold Schwarzeneggeriga esimärulistaari tiitli pärast vähem eksperimenteerivates filmistuudiotes. Arnold ise (üks ülioluline A-klassi märulinäitleja) pole kahjuks jõudnud ühtegi Cannoni filmi, mistõttu jääb ta meie valikust välja ja temast saab loodetavasti pikemalt juttu mõni teine kord.

Selle optimistliku nimekirja tuleb siiski lõpetada kurva tõdemusega, et klassikalise action-filmi tähtsus langes järsult 1990ndate keskpaigas eriefektidele tuginevate filmide pealevoolu tõttu. 21. sajand on püüdnud toota uusi tõsiseltvõetavaid märulistaare, kuid loodetud edu ei ole samal määral saavutatud. Eks iga hea asi saab kord lõpu.

Joel Jans

Vaata filmide linastusaegu SIIT

 


 

HÕFFi uudiskiri

Kõige värskem festivali info

Tagasi