Loe intervjuud verivärske Eesti lühifilmi "The Most Beautiful Day" režissööriga

Küsisime filmi “The Most Beautiful Day” autorilt mõned küsimused, millele saime ka mõned toredad vastused.


Õnnitlused. Oled valmis saanud oma esimese filmi, mis viib vaataja postapokalüptilisse tulevikku, kus on elama jäänud vaid tugevamad. Seda teemat on jõuliselt ekspluateerinud nii mainstream-kino kui ka autorifilm. Millised filmid ja tegijad on sind kõige rohkem inspireerinud oma esimest filmi tegema?
Oi, aitäh! Tegelikult parandan sind, minu maailm pole siin filmis meie postapokalüptiline tulevik, vaid postapokalüptiline alternatiivreaalsus, kus vana maailm enne maailmalõppu oli nõukogude stiilis, kuid teaduslikult väga arenenud. Filmi inspireeris mind tegema üks vähetuntud USA muusik nimega Professor Kliq. Tema lugu „The Most Beautiful Day“ oli see, mis ühel õhtul veinivines pani mind selle filmi stsenaariumi esimest varianti kirjutama. Edaspidi hakkas elu mulle ette viskama erinevaid postapokalüptilisi ulmeteoseid ja ma võlgnen nendele oma igavese tänu inspiratsiooni ja motivatsiooni eest, mida nad mulle andsid. Need teosed olid näiteks film „Oblivion“ ja videomäng „The Last of Us“, mis on täielik meistriteos. Aga ma ei saaks seal tegelikult pidama jääda, sest kui ma filmi teen, inspireerivad mind tegemise käigus paljud teiste teosed, olgu need siis filmid, mängud, muusika või mis iganes. Mõnikord inspireerib sind pealtnäha väga väike või tähtsusetu asi, aga sina vahid seda nagu maailmaimet või märki kõrgemalt ja süda tahab rinnust välja peksta. Tegijate koha pealt ... neid on, kes mind kogu aeg oma uute filmidega inspireerivad, aga ma ei hakka neid praegu eraldi nimetama.

Eesti žanrifilmimaastikul ei saa me rääkida järjepidevusest ega traditsioonidest. Ometigi annab sinu debüütfilmi väljanägemine ja stiilitaju aimu sinu kui andeka režissööri soovist korda saata midagi suuremat, näiteks teha täiesti esimene Eesti täispikk ulmemärul „Mad Maxi“ stiilis. Kas see jääb praegu vaid fantaasialennuks või oleks sellisel ideel ka reaalsem tagapõhi? Mida on vaja, et Eestis teha täispikka žanrifilmi? Annet, raha, tehnikat …?
Mul on väga hea meel, et sa seda küsisid. Ma kirjutangi praegu lühifilmi „The Most Beautiful Day“ maailmast eestikeelset täispikka postapokalüptilist ulmefilmi. Sellel ideel on täiesti reaalne tagapõhi ja ma väga tahaksin Eesti žanrifilmimaastikule sellise filmiga suure kraatri teha, aga kõige suurem probleem ei ole isegi rahas, vaid Eesti rahastajate mõttemaailmas. Ma püüan maikuus toimuvale stsenaariumikonkursile kirjutada seda täispikka filmi, aga isegi kui ma selleks ajaks selle valmis jõuan, kardan ma, et väga raske on žüriile seda tõestada, et näiteks saja tuhande euroga on võimalik selline võimas, kvaliteetne žanrifilm valmis teha. Asi ei ole üldse rahas või tehnikas, asi on just andekates inimestes ja rahastajate usalduses, et need andekad inimesed suudavad sellise projekti korda saata ja mitte ainult korda saata, vaid seejuures väga hästi. Eestis saab väga hästi ja odavalt teha žanrifilme, mina olen selles täiesti kindel. Mina näen, et puudu on pigem kirjanikest ja lavastajatest, kes südamest ja kogu hingest tahaks midagi suurt luua, ning investoritest, kes selliseid suure hingega tegijaid usaldaks.

Loodetavasti jõuad sa esilinastuse kõrvalt ka ise HÕFFil filme vaadata. Kui sa peaksid vaatama kolme festivalil linastuvat filmi ja soovitama neid ka oma sõpradele, siis millised need oleks ja miks just neid peaks vaatama?
1. „Klammerduja“ / „Clinger“ – sest ma ei ole vist kunagi näinud nii amatöörselt tehtud täispikka filmi, mille süžee tundub väga tasemel. Paistab, et noored tegijad on suure asjaga hakkama saanud.
2. „Poiss kuldsete pükstega“ – sest mulle väga meeldivad rootslaste maagilised ja elusõnumeid täis filmid, ma ise kasvasin Rootsis üles ja see maagiliste, raha tootvate pükste teema on midagi, millest ma oleks väiksena oma sõpradega või õega unistanud.
3. „Looduse rüpes“ / „Backcountry“ – sest see film tundub väga põnev ja põnevamaks teeb selle fakt, et ta põhineb tõestisündinud lool. Ta meenutab mulle natukene minu lapsepõlvetraumat nimega „The Blair Witch Project“. Mind tõmbavad sellised looduses ellujäämise lood ja selle filmi paarisuhte aspekt teeb ta veel huvitavamaks.
 

HÕFFi uudiskiri

Kõige värskem festivali info

Tagasi