Ralf Sauter arutleb HÕFFi peakülalise Nacho Cerda loomingu tagamaid

EKSTREEM-HORROR
Nacho Cerdà Surma triloogia
Hispaania 1992-1998, 75 min

1969. aastal sündinud Nacho Cerdà on Hispaania filmirežissöör, keda peamiselt tuntakse surma käsitlevate lühifilmide triloogia järgi, kuhu kuuluvad „Ärkamine“ (“Awakening”, 1992), „Pärast elu“ (“Aftermath”, 1994) ning „Loomine“ (“Genesis”, 1998). Erilise kurikuulsuse on kolme lühifilmi seast saavutanud just „Pärast elu“, mis kujutab šokeeriva tooruse ja realistlikkusega toiminguid nagu lahkamine ning vahekord surnukehaga, üritades seeläbi demonstreerida, milline saatus võib oodata surelikke – antud juhul tütarlast nimega Marta Arnau – pärast elavate kirjast lahkumist. Pep Tosar, kes mängib naise keha isikliku naudingu huvides kuritarvitavat lahkajat, mängib osa improvisatsioonilises laadis ja ülima intensiivsusega, hoides põnevil karastunud vaatajagi. „Pärast elu“ efektiivsus seisneb ka toimuva näilises autentsuses – näiteks kasutas Cerdà ehtsat surnukuuri, konsulteeris spetsialistidega, et iga detail oleks täpne, ning oli nõus kulutama eriefektide peale tervelt neljandiku eelarvest.

Cerdà aga leiab, et „Pärast elu“ ei ole film elavatest, vaid surnutest, ja see kehtib sama teemat käsitleva „Ärkamise“ ja „Loomise“ puhul, kus lavastaja toob jällegi mängu fantaasia ja üleloomulikud nähtused. Kolmest filmist lühimas, mustvalges „Ärkamises“, leiab klassiruumis suikunud kooliõpilane end košmaarsest olukorrast, kust välja pääsemine osutub võimatuks. Kui „Pärast elu“ kujutab füüsilise keha saatust surma järel, siis „Ärkamine“ on omakorda haaravalt sürrealistlik kujutlus sellest, mida kogeb inimene suremise hetkel ja mis ootab ees tema hinge. Triloogia viimases filmis, melanhoolses „Loomises“, jutustab Cerdà romantilisemat tüüpi loo, kus väsimatu kunstnik (keda mängib jällegi Pep Tosar) valmis väga kaugele minema, et jõuda täiuseni ja päästa kaotatud armastatu. Kolme lühifilmi seast kõige kummituslikum ja nukram „Loomine“ on ajatu armastuslugu, mille südames pole surnu, vaid leinast vaevatud inimene, kelle lähedane on surnud. Kuigi Cerdà esialgne kavatsus polnud luua triloogia, õnnestus tal 1990. valmis teha kolm väärtuslikku ja kõnekat filmi, mis nii stiililt, sisult kui ka meeleolult on väga erinevad, kuid räägivad kõik suremisest ja sellega kaasnevatest õudustest, kusjuures igaüks neist on omal moel häiriv ja traagiline.

Praegu koomiksiseeria „I Am Legion“ filmiversiooni kallal töötava Cerdà tööde hulka kuulub ka 2006. aasta tondifilm „Hüljatud“, mis annab taas tõestust režissööri oskusest luua mõjuvat atmosfääri. Cerdà, kellel tekkis soov filme teha pärast Steven Spielbergi klassiku „Lõuad“ nägemist lapsena, on kaamerat ülima täpsuse ja loomingulisusega rakendav autor, kes armastab oma nägemusele kindlaks jääda, kohutagu see vaatajaid palju tahes.

Nacho Cerdà demonstreerib oma lühifilme 35 mm koopiatelt.

Ralf Sauter

Film linastub 24.04, reedel kl 22.15 Haapsalu Kultuurikeskuse suures saalis. Vaata treilerit SIIT

HÕFFi uudiskiri

Kõige värskem festivali info

Tagasi